Esimene teema, millest ma tahaksin kõneleda küll lühidalt, aga siiski kokkuvõtlikult ja lihtsalt, on üks lihtne teema. Nimelt, me oleme kõik harjunud mõtlema Eesti riigist kui õigusriigist. See on meie eneseidentiteedi ja meie riikliku identiteedi oluline osa. Ma ütleksin, et isegi vundament. Ja mida see tähendab? Demokraatlik õigusriik koosneb kahest komponendist, üks on demokraatia, teine on õigusriiklus. Demokraatia tähendab meie riigikorralduse järgi seda, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas ja rahvas teostab võimu, seda kõige kõrgemat võimu – ärme seda ära unusta! – vabadel ja ühetaolistel valimistel. Seda õnnestub teostada õige harva, aga siis, kui seda tehakse, peaks asi minema õigesti.

Õigusriiklus tähendab riigikorraldust, mille puhul riigivõimule antakse alus ja seda teostatakse põhiseaduse ja seaduste alusel, mis peaksid tagama kõikide isikute põhiõigused. See tähendab nõuet, et meil peavad kehtima seadused, mis tagavad põhiõigused. Need seadused peavad ka tegelikult kehtima ja need seadused peavad läbima õigusvaidlused. Kui tekib õigusvaidlus, siis õigusriiklik mõtlemine eeldab selle tunnistamist, et lõplik sõna on kohtul.

Ja kui nüüd panna see sellesse konteksti, et ühel poolel on e-valimistes kahtlejad, teisel poolel on e-valimiste pooldajad, siis mõlemad on vaidluspooled ja need väited, mida need pooled esitavad, ei [tähenda] lõplikku tõde, vaid need on väited, mis vajavad tõendamist ja kohtulikku kontrollimist. Ja sellest minu arvates tuleneb see, et taolised õigusvaidlused ei tohiks jääda lahenduseta, sest nende lahenduseta jätmine tekitab õigusselgusetust ja, nagu ma eelnevatest sõnavõttudest ja kõnedest siin kuulnud olen, paratamatult kahtlusi legitiimsuses.

Tuleme nüüd elektroonilise hääletamise juurde. Paljud vilunud demokraatiad, sealhulgas riigid, keda me endale eeskujuks seame, on elektroonilist hääletamist kaalunud. Nad on seda analüüsinud ja kaalumise järel selle kõrvale heitnud kui potentsiaalselt ebausaldusväärse ja ebaturvalise viisi demokraatiat teostada. Nad on leidnud, et see võib oma mugavuse tõttu küll mõnevõrra suurendada demokraatiast osavõttu ehk siis hääletamisest osavõttu, aga nad on samas leidnud ka seda, et kaasnevad riskid ei kaalu üles kasu, mida e‑hääletamisega taotletakse. Soomes näiteks leitigi, see käis siin eelnevast kõnest läbi, et elektroonilise hääletamisega kaasneb tarbetult suur risk, et valimisi ei peeta enam usaldusväärseks. Samasugune seisukoht on Norras ja Šveitsis.

Kuna erinevalt sedelihääletusest on elektroonilist hääletust igaühel äärmiselt keeruline kontrollida, lasub eriline tähtsus, olulisus ja ülesanne just nimelt kohtul. Seetõttu olen seisukohal, et legitiimseks saab põhimõtteliselt pidada selliseid valimisi, mis on läbi viidud seaduslikult ja usaldusväärselt, nende läbiviimise suhtes kas puuduvad kahtlused või kui kahtlused on tekkinud, siis need kahtlused on läbi vaieldud ja kohus on otsustanud, et need kahtlused ei ole põhjendatud.

Me uurisime kolleegidega meie advokaadibüroost kohtupraktikat vaidlustes, kus erinevad kaebajad on vaidlustanud erinevatel põhjendustel ja erinevatel aegadel elektroonilist hääletamist ja selle erinevaid aspekte. See statistika, mis ma teie ette toon, ei pruugi olla lõplik, see ei pruugi olla ammendav ja täpne, sellepärast et kuskil võib ikka mingi märksõna all midagi peidus olla. Aga meie tuvastasime 68 Riigikohtu otsust ja määrust, mis on erinevatel aastatel tehtud elektroonilise hääletamisega seotud asjades. Nendest 68 kohtuasjast on 18 kaebust jäetud läbi vaatamata. Üheksa jäeti läbi vaatamata põhjusel, et kaebaja ei suutnud kaebust sihtida kohtusse õigeaegselt või kohus leidis, et kaebaja ei ole suutnud põhjendada, kuidas etteheidetav rikkumine konkreetselt tema õigusi rikub. Rahuldamata on jäänud 49 kaebust, millest jällegi kaebeõiguse puudumise tõttu jäi rahuldamata 12, kaebetähtaja ületamise tõttu kümme ja veel seitse jäi rahuldamata seetõttu, et kohtu arvates on etteheited liiga üldist laadi. Rahuldatud on üks kaebus ja see rahuldati põhjusel, et Riigikohus nõustus kaebajaga, et Vabariigi Valimiskomisjon luges ise kaebetähtaega ebaõigesti ja seetõttu jättis ta kaebaja kaebuse läbi vaatamata. Aga sisulise soodsa lahendini kaebaja jaoks ei jõudnud ka see.

See tähendab seda, ma ütleks etteruttavalt ära, et see statistika on tegelikult kainestav ja jahutav. See tähendab seda, et ligi pool kohtule esitatud kaebustest ei ole üldse saanud mitte mingisugust sisulist tähelepanu, sest kaebust ei ole suudetud esitada kas õigeaegselt või kaebaja ei ole kohtu arvates selgitanud piisavalt, kuidas see puudutab mitte valimiskorraldust üldiselt, vaid kuidas see puudutab teda konkreetselt.

Paul Kerese ettekanne on täismahus kuulatav videos!

свернуть