Esmaspäeval tegi justiitsminister Maris Lauri Riigikogus ettekande “Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030” elluviimisest 2021. aastal, mille järel võttis kriitiliselt sõna EKRE Riigikogu saadik Mart Helme.

“Eile tuli teade, et Pääskülas on terviserajal leitud tapetud naine. Tõsi küll, samas tuli ka üsna varsti teade, et kaks kahtlusalust on tabatud. Aga selle teatega koos oli ka juurde lisatud, et tapmise eest võib oodata süüdlast – pange tähele! – 5–16-aastane vabaduskaotus.

Kui me paneme rahasse ümber meie keskmise kuupalga ja korrutame selle viieaastase sissetulekuga, siis me saame naeruväärse hinna inimelule. Aga see kurjategija, isegi kui ta tabatakse, süüdi mõistetakse ja saab oma viis aastat, on meil ju õiguskantsleri erilise järelevalve ja eestkoste all. Tal peab olema valgust, õhku, toitu, lõbustusvahendeid, külastus- ja puhkusevõimalusi ja tal peab olema veel paljusid degenereerunud Euroopa poolt ette nähtud privileege. Aga sellel surnul ei ole enam mingeid privileege. Ega ta ei küsi ka neid.

Miks ma seda räägin? Sellepärast et see ettekanne, mida me siin kuulsime, tegelikult libises sellest kõigest üle. Libises üle sellest, et meil Eestis tegelikult ei ole ammu juba õigusriiki, vaid on politiseeritud õigussüsteem, alates jõuametkondadest ja lõpetades kohtutega. Ja see on reaalsus. Me võime ükskõik kui palju iseendale valetada, et seda ei ole ja Eesti on õigusriik, aga see ei vasta tõele.

Peaminister on korduvalt siitsamast puldist kiltsatanud: kõigil on õigus kohtusse minna. On, kõigil on õigus kohtusse minna. Kui palju on korraliku advokaadi tunnitasu? Kui palju on riigilõivud? Kui pikalt võivad kesta kohtuprotsessid? Jaa, kõigil on õigus see koorem enda kaela võtta ja minna hea õnne peale välja näiteks riigi vastu. Ja lõpuks olla see loll, kes maksab kinni kõik õigusabikulud ja õigust ei saa, õiglusest rääkimata. Sellest ei olnud selles ettekandes poolt sõnagi juttu. Õigusest võib-olla veel, aga õiglusest absoluutselt mitte. Ja see on väga traagiline.

Ma toon ühe näite, mida ma olen siit puldist ühe teise eelnõuga seoses toonud. Paar nädalat tagasi oli meil uudis sellest, et kusagil Kesk-Eestis või Lõuna-Eesti pool terroriseerib mingisugune tegelane tervet külarahvast. Peksab, pressib välja, lõhub vara. Ja on pöördutud, mitte üks, kaks, kolm korda, mitte üks-kaks inimest, vaid rohkem on pöördunud politseisse. Politsei poolt nad abi ei saa. Politsei laiutab käsi – me ei saa midagi teha. Tore!

Meil on värske näide sellest, kuidas mitte ainult politsei, vaid terve riik kogu oma raskusega tegutseb, politsei 50-pealine jõuk, Maksu- ja Tolliamet, Terviseamet. Riik ässitas üürileandja kohviku kallale, et üürilepingut tühistada. Vaat siin me nägime õigust ja õiglust praeguse Eesti formaadis. Ja ütleb täna politsei peadirektor, kui keegi hakkab riiki kiusama, siis riik peab ennast kehtestama.

Kes keda kiusas, antud juhul? Riik kiusab ühte inimest. Riik rikub kõiki protseduurireegleid. Esitatakse mingisugune ettekirjutus. Enne kui ettekirjutuse tähtaeg täis saab, virutatakse kaela trahv. Enne kui trahvi tasumise aeg täis saab, virutatakse uus ettekirjutus. Enne kui selle ettekirjutuse tähtaeg täis saab, virutatakse uus trahv. Inimest ei lasta oma ettevõttesse, et oma isiklikud asjad ära saaks tuua. Mis see on? Kas see on õigusriik või? Lugupeetud minister, kas te ei sekkuks, et õigus ja õiglus ka Eesti Vabariigis oleks olemas?

Ja siis te räägite meile siin mingeid ilusaid muinasjutte. Ma ei taha üldse rääkida organiseeritud kuritegevusest. See on Eestis kenasti ära peidetud vaiba alla, seda just nagu ei ole. Aga tegelikult on. Tegelikult on meil kuritegelikud jõugud, kes tegelevad väljapressimisega, võlgade sissenõudmisega peksmise teel ja paljude muude asjadega.

Ma võtsin selle ministrina teemaks. Politseijuhid oskasid väga ilusalt jällegi välja libiseda: ei-ei, meil on kõik kontrolli all, meil on seal oma inimesed sees ja me teame täpselt, mis seal toimub. Te võite ju teada, mis seal toimub, aga see, kellel hambad kurku lüüakse ja talt raha ära võetakse, seda ei huvita see, et te teate, mis seal toimub. See ei ole õigusriik. Ärge tulge meile siia teinekord muinasjutte rääkima. See on riik, mis on muutunud üha enam suvariigiks.

Täna riigikaitsekomisjonis oli teemaks, miks saadeti ilma Riigikogust läbi laskmata kaitseväelased Poola. Mitte et meil selle vastu midagi oleks, vastupidi, me toetame seda. Aga protseduure tuleb järgida. Kui me kaks inimest kusagile Liibanoni sisuliselt komandeerime ja peame selle siit läbi laskma, siis 50 kaitseväelase saatmine meile sõbralikku riiki pole nagu teema. Saadame lihtsalt, läheme kõigist mööda, kõigist üle.

Ei saa olla selline suvariik. Ei ole niimoodi, Reformierakond, et teie omade jopedega otsustate, mida on vaja protseduuride järgi teha ja mida ei ole vaja. See on see põhjus, miks meie erakond ja kodanikuühiskond on vastu hakanud. Ja me hakkame vastu veel rohkem, sest see peab lõppema.”

(Riigikogu istung, 6. detsember 2021)

свернуть