Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo.
Ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Oh, keeruta, lennuta linalakkneiud,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu,
kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl.

Ja hämaras toomepuu lumena valev
On sinule hõiskavaid ööbikuid täis,
miks muidu su huuled ja õhetav pale
nii õunapuuõiele sarnane näib?

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm!


Just sellisel heinamaal peamegi pidu,
kus hämarik koidule ulatab käe.
On kõikide mõtteid ja toiminguid sidund
see tööde- ning rõõmudeküllane päev.

Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu,
kuldtärniga nooruke sõjamees sa.
Me ööd on nii valged ja kuluvad ruttu,
et linalakkneidu sa püüda ei saa.

свернуть